Kuna skulptuuris kasutatakse väga erinevaid materjale, sealhulgas savi, kivi, puit, metall, krohv, vaiku ja elevandiluu, on välja kujunenud mitu kategooriat:
Puidunikerdamine: Puidu nikerdamisel on pikk ajalugu. Varased teemad olid enamasti religioossed, mida kasutati mitte ainult religioossete ebajumalate skulptuuriks, vaid ka altarite ja religioossete paikade kaunistamiseks. Riikides, kus puitarhitektuur õitses, arenes puidunikerdamine kõrvuti arhitektuuri endaga. Kaasaegses puidunikerduses on mitmesuguseid stiile, kunstnikud kasutavad sageli abstraktseid vorme. Lisaks oli puidust nikerdamine oluline panus trükkimise leiutamisse.
Kivi nikerdamine: Kivi nikerdamise areng on tihedalt seotud sobiva kivi kättesaadavusega. Rikkalike kivivarudega piirkondades on ka pikk kiviraiumise ajalugu. Ajalooliselt kasutati kiviskulptuure sageli aiakaunistuste, sissepääsutähistena või mausoleumi kaunistustena. Kuna kivi kaal (mis teeb varastamise raskeks) ning asjaolu, et nikerdatud detailid tuule ja vihma käes ei kahjusta kergesti, kasutati kiviskulptuure eelkõige välitingimustes. Marmor on tavaline kivinikerdamise materjal.
Savi skulptuur: kasutatud materjalide hulka kuulub looduslik savi või kaasaegne sünteetiline skulptuursavi. See võib eksisteerida iseseisva kunstivormina või täiendada muid skulptuuritehnikaid.
Jääskulptuur: Prantsusmaalt pärit kunstivorm, mis kasutab peamiselt jääd. Jää varieeruvuse ja hõlpsa sulamise tõttu esitab jääskulptuur palju väljakutseid.
Liivaskulptuur: Ameerika Ühendriikidest pärit see kasutab skulptuuriks randade liiva. Levinuim näide on lapsed, kes ehitavad liivalosse, kuid mõned kunstnikud kasutavad teemana ka liivaskulptuuri.
Metallist skulptuur: Suured skulptuurid on enamasti valmistatud pronksist või muudest vasesulamitest, kasutades valumeetodeid. Mõned metallskulptuurid nõuavad töötlemiseks metalli elastsust, kusjuures kullal on parim elastsus ja seda kasutatakse mõnikord ehetes.
