Jade kaunistused ilmusid üldiselt alates Songi dünastiast ja õitsesid Mingi ja Qingi dünastia ajal. Selle põhjuseks oli peamiselt nefriitmaagi allikate laienemine ja käsitöö töötlemise tehnikate areng, mis võimaldas inimestel kõva jademaaki peenemalt ja kiiremini töödelda. Mingi dünastia nefriitkaunistused olid suhteliselt väikesed, enamasti õpetlaste esemed, nagu sügisesed mäemaalid, jademäed, figuuriskulptuurid ja väikesed loomad. Kasutatud nefriitmaterjalid olid enamasti roheline jade, rohekas-valge nefriit ja kollane jade, kuigi kasutati ka muid jade segumaterjale, nagu lõunane jade ja valge marmor, kuid nende kunstilisus ja väärtus ei olnud nii kõrged kui eelmainitud peened jade materjalid.
Suuremad nefriitkaunistused ilmusid Qingi dünastia ajal, keerukama ja rafineerituma viimistlusega. Jiangnani piirkond (Jiangxi ja Jiangsu provintsid) valmistas tavainimestele kõige rohkem ja parimaid jade-esemeid. Qingi dünastia kuulsaim jade{2}}nikerduskeskus oli Zhuanzhu Lane Suzhous. Suzhou jade-artefaktid olid peened ja graatsilised ning paljud keiserlikud jade-käsitöölised olid pärit sellest piirkonnast. Yangzhou jade nikerdamine oli julge ja jõuline, eriti osav nikerdada eriti{5}}suureid jadetükke, mis kaaluvad tuhandeid või isegi kümneid tuhandeid kilogramme. Sel ajal olid jade-artefaktid sageli kunstiliselt meisterdatud populaarsete lugude põhjal, nagu kaheksa surematut üle mere, surematud, kes tähistavad pikaealisust, qini kaasas kandmine, et sõpra külastada, ja kaheksateist õpetlast, kes tõusid Yingzhousse.
